Tere lugejad!
Kirjutan teile praegu Ridnaunist, Itaaliast. Tulime tunni aja pikkuse sõiduga siia otse peale viimast MK-etappi Anterselvas. Treenime siin 1400 meetri kõrgusel merepinnast kaks nädalat, enne kui lähme otse Oberhofi MM-ile.
Liigume ajas tagasin jaanuar algusesse.
Maailmakarika teine trimester (hooaja peale on kolm kolmenädalast võistluste trimestrit) läks minu füüsiline seisund iga nädal paremaks, aga see oli mingil määral ka ette näha. Nimelt olin pärast Passo Lavaze (altituud 1800m) laagrit, mis toimus oktoobris, kuni jõuludeni konstantselt väsinud. Treeningute esimestest kilomeetritest peale tundsin silmades väsimust ja üleüldse oli loid olla. Üks ebaõnnestunud laager võttis niivõrd suure tüki energiat, et igapäevaste treeningute eesmärk oli teha vajalik miinimum pingutus, et lihastoonust hoida, samal ajal otsides võimalusi, kuidas ennast võimalikult vähe väsitada.
Niisiis, jõulupuhkusele pääsedes mõtlesin treeningplaani seades natukene pikemalt ette, sest pärast jõule oli vaja kõigepealt võistelda kolmel järjestikusel nädalal ning minna seejärel kahenädalasse mäestikulaagrisse, kus peaks veel vinti juurde keerama, et olla seejärel MMil parimas vormis. Minu jaoks tähendas see seda, et jõulude ajal treenisin teadlikult vähem ning tegin kõike väga rahulikus tempos, et kindlalt väsimusest võitu saada.
Õnneks läkski seekord kõik plaanipäraselt ja 2023. aastat alustasin värskena. Treeningutel tundsin, et võin intensiivsust juurde kerida kartmata, et olen järgmine päev väsinud. Läksin iga võistlusnädal suusarajal sammuke kiiremaks, nii et Anterselva ajaks olin viimaste aastate parimas sõiduvormis.
Esimene võistlus oli harjumuspärane 10km sprindidistants. Oman juba piisavalt teadmisi, kuidas Anterselvas 1600m kõrgusel võistelda nii, et mitte juba teine ring kangestuda.
Kavatsesin sõita raja esimest osa täieliku lõdvestumisega ehk justkui laisalt, sest kui hakata kangutama, siis kerib lihastes piimhappe päris kiiresti üles ja ühtegi pikka laskumist, kus sellest ära taastuda, ei tule. Niisiis startisin teadmisega, et esimeses vaheajapunktis võib minu kaotus tunduda hirmutav, aga küll ma mingi hetk tempot juurde lisan.
Päris mõnus oli selle teadmise juures kuulda esimeses vaheajas sõnu: "väga hea algus on!". Sõitsin kergust otsides edasi ning enne tiiru langetasin natukene tempot, et ennast hapnikuka korralikult laadida. Vastasel juhul lähed lamades asendisse ja ahmid seal kaootiliselt õhku, aga proovi sa siis samaaegselt ka ennast rahustada. Eksisin ühel lasul, aga tunne oli, et täna saan ma ka kahe trahviga jälitusse, nii et võitlesin edasi. Kui veidi kehvemas seisus olles läheb tavaliselt juba teise ringi keskel sõit kangutamiseks, siis nüüd taipasin, et küll täna ikka keha toimib hästi - jalaga tõuked on teravad ja hingamine on ilusti kontrolli all. Enne püsti tiiru langetasin jälle tempot, aga ausalt öeldes mina ei tea, mis mul siis valesti läks, sest keha tundus veel värske jolevat a ajus polnud ka mingit hapnikuvõlga, et ei suudaks keskenduda.
Ometigi suutsin püsti tiirus kahel korral eksida ja see tegi korralikult haiget, sest ma panin kokku hooaja parima sõidu ja halvima laskmise. Ega mul suurt usku polnud, et ma jälitusse võiksin saada, aga kuna viimanegi ring tundsin ennast pingutades hästi, siis andsin gaasi nii nagu võistleks kõrge koha eest. Tasuks 57. koht ehk pääse jälitusse ja see oli juba suur võit, sest kui mälu ei peta, siis olen varasemalt ainult ühe korra saanud kolme trahviga jälitusse ja toonagi oli see hooaja viimasel etapil Venemaal, kus konkurents oli tavapärasest lahjem.
Samas tabasin ennast dilemma eest. Ma tegin küll enda kohta hea sõidu (44. sõiduaeg), aga samas ma ei tegele ju murdmaasuusatamisega. Tundsin head meelt laskesuusatamise ühe komponendi, suusatamise, üle, aga 57. koht pole mitte kusagilt tulemus, mille üle rõõmustada. Ma ei taha olla see sportlane, kes otsib protokollist ühe komponendi, milles ta oli võistlustel hea, kuigi finišiprotokollis lõppkoht ei rahulda. Pealegi võib see "hea suusasõit" päevaga kaduda, kui tuleb välja, et sul oli lihtsalt sel päeval teistest parem suusk.
Järgmisel päeval ma uskusin siiralt, et olen võimeline sõitma jälitussõidus punktikohale, kuigi hooaja eelmised kolm jälitussõitu olid pigem ebaõnnestunud. Algus oli hea, lasin lamades puhtalt ja sõidupool tundus jälle hea, aga edasi eksisin igas tiirus veel korra ja finišisse olin 43ndana ehk parandasin tulemust 14ne koha võrra. Jällegi oli nii-ja-naa tunded.
Sõit hea, laskmine okei, aga 43. koht pole tegelikult ju mingi tulemus. Okei, tegelikult ma lasin endal ikka rõõmu ka tunda, sest 37. sõiduaeg oli jällegi minu jaoks midagi uut. Samas ei tähenda see kuidagi, et ma samas seisundis võiksin Oberhofi radadel sellist sõiduaega näidata, sest Anterselva rada sobibki mulle rohkem kui ükskõik milline teine maailmakarikasarja rada. Siin pole pikki järske tõuse, kus ma teistest väga maha jääksin. Vastupidi, siin on palju kergeid tõuse, mida saab jalalt-jalale ehk Wasbergi stiilis sõita ja see on minule kõige mugavam sõidustiil.
Ka kolmas võistluspäev osutus edukaks. Lasin ja sõitsin meeste teatesõidus hästi, andes 7,5km pikkuse avavahetuse üle 20 sekundit pärast liidrit. See nädal tõi korralikult enesekindlust juurde, et otsus jõulude ajal ennast treeningutel tagasi hoida oli õige otsus.
Võistluspaigalt hotelli jõudes pakkisime koheselt asjad, et sama õhtu Ridnauni sõita. Algas kahenädalane "viimane lihv". Mul just kõige mõnusamalt see vormi lihvimine ei alanud, sest esimesed kaks päeva vaevlesin kõhu- ja peavaluga. Arvasin, et midagi oli toiduga viga, aga ega kindla peale ei oska öelda. Õnneks toibusin sellest kiirelt ja sain hakata normaalselt treenima. Plaan oli järgida sama filosoofiat, mis toimis hästi enne edukat suve-MMi, kui treenisime Prantsusmaa mägedes. Kavatsesin esimesel nädalal treenida kergel rajaprofiilis pikalt ja rahulikult ning teine nädal vähendada mahtu ja teha natukene rohkem intensiivset treeningut, aga tõesti ainult pisut rohkem, sest mägedes on liiga lihtne paari tugeva treeninguga ennast energiast tühjaks sõita ja enne MMi seda vaja pole.
Ridnauni tervitas meid uskumatult imeliste ilmadega. Päevast-päeva ainult selge taevas ja põski paitav päike, nii et rahulikult matkarajal kulgeda oli tõeliselt mõnus, tundsin tänulikkust.
Meiega samal ajal olid siin ettevalmistust läbi viimas ka Tšehhi, Saksamaa ja Itaalia koondised, kuigi viimased kaks olid siin laagris ainult vastavalt 6 ja 5 päeva.
Väidetavalt sakslaste soovil sõideti rajamasinga sisse ka selle kohe ainus raske tõus, et oleks vähemalt üks raske tõus, mis sarnaneks Oberhofi ulmeliselt pikale avatõusule. Kuna meil oli hooldemehena kaasas Mihkel, saime koos teha ühe korraliku tehnikatrenni. Mina sõitsin enda kõvera tehnika poole tõusune, tema filmis ja seejärel analüüsisime minu keha asendit. Kui palju ma läksin keharaskusega vasakule, kui palju paremale jalale. Ma kipun lõdvestunult sõites enda keha roteerima ja kallutama liiga palju enda paremale jalale. Tegelesime võrdsuse otsimisega. Visuaalselt tasakaalustatud sõit tähendas lõpuks minu jaoks seda, et enda peas pean forsseeritult keerama keha ebameeldivalt palju vasakule jalale, aga videopildist sai välja lugeda, et nüüd sõidan ökonoomsemalt, loogilisemalt. Nüüd oleks vaja seda forsseerida senikaua, kuniks liigutus muutub loomulikumaks ja tuleb sisse ka korralik lõdvestufaas. Koheselt võistlema ei saa sama tehnikaga minna. Vastasel juhul tuleb algus tehniliselt ilus, aga kuna tehnika pole endale loomulik, toimub kiire kangestumine.
Kõik sujus, kui Margus Aderi sõnu kasutades, "lepase reega" ja olin kindel, et esimeste päevade kõhuhäda oli vaid kerge ehmatus, aga laagri lõpus sain jälle rõveda tagasilöögi.
Tund pärast õhtusööki hakkas järsku tõsiselt paha, mis päädis sellega, et alates keskööst hakkasin käima vetsus enda magu välja öökimas. Tundus, et ehk on jälle toidumürgitus, kuigi arusaamatuks jäi, miks kellelgi teisel, kes minuga sama toitu tarbisid, midagi viga polnud. Järgmisel päeval suutsin õues 20 minutit kõndimas käia, rohkemaks energiat polnud. Enda spordiarstiga konsulteerides oli raviskeem järgmine: joo väikeste lonksudega vett ning kui see kehas sees püsib, proovi lõuna paiku juba võiküpsist hammustada. Lõpuks jõudsin välja selleni, et õhtuks sain juba riisi süüa. Nüüdseks juba kerges palavikus, oli selge, et olin saanud hoopis kõhuviiruse ja on täielik loto, kas järgnevad päevad vaevlen edasi või paranen kiiresti.
Tundub, et kõrgemad väed tulid taaskord mulle vastu, sest järgmine päev oli eluvaim juba sees ja kuigi MMi avastardini oli ainult kolm päeva aega, sain ma juba probleemideta võtta ette pikema jalutuskäigu. Üldiselt ongi mägedes haigustest raske taastuda, kuna keha ei omasta korralikult hapnikku, aga enesetunne rahustas, et kurss on õige.
Täna, 6ndal veebruaril ehk kaks päeva enne hooaja tähtsaimat segateadet, sõidame Oberhofi. Isiklik arvamus on, et lähme sinna liiga hilja. Kohale jõuame õhtul, samal ajal kui teised koondised läksid kohale 3-4 päeva enne esimest võistlust. Saame uue tiiruga kohaneda ainult ühe päeva enne hooaja tähtsaimat segateadet. Pole just ideaalne, aga paanikat pole. Teen õhtul kerge jooksu ja alles homse treeningu ajal otsustan enesetunde põhjal, kas on okei segateates võistelda või oleks mõtekam see vahele jätta ja anda kehale veel taastumiseks aega, et sprindis hästi esineda. Eks tahaks väga võistelda, kuna nii Susan kui Tuuli tunduvad päris heas seisus olevat ja Kristo on ka laskmises hooaja edenedes paranenud, nii et meil võiks isegi päris korralik teatenelik olla. Kindlasti ei hakka ma poolhädisena kangelast mängima, et hiljem rumalust kahetseda.
Selgust annab homne päev!
Ilusaid algavaid maailmameistrivõistluseid kõigile!
Comments